?! ehk blogimisest

Foto: Anete Palmik

Leevi väljendab sellel pildil täpselt käesoleva postituse emotsiooni. Ma pole siiani suutnud välja mõelda, kuhu oma blogiga liikuma peaksin või liikuda tahaksin. Alguse sai see mõttest talletada meie perega – eeskätt Leeviga – seonduvaid igapäevaseid juhtumisi ja hoida mingisugust sidet sõprade-tuttavatega. Aga päris ausalt öeldes ei viitsi mina isiklikult selliseid blogisid lugeda. Küllap viitsiksin, kui see ei tuleks millegi muu arvelt, aga eks ole ju nii, et kui langetada otsus midagi teha, siis ühtlasi langetatakse otsus midagi muud mitte teha. Ja neid muid asju on päris palju.

Niisiis võttis see blogi osaliselt teise suuna, et

  1. innustada kedagi mittemillestki midagi tegema. Ma ise pooldan paljuski minimalismi (mh vaatan oma riidekapi ja lapse mänguasjakorvi sisu peaaegu kompulsiivse järjepidevusega kriitilise pilguga üle) ja mõne aasta eest oma lapsepõlvekoju kolinud, sai mu isa korraliku kriitika osaliseks, et meie keldrikorrus on tulvil maailma kõige kummalisemaid ja toona tarbetuna näivaid leide. Nüüd aga hoian ise alles möödunud aasta kalendri (vt eelmist postitust), mis mõne aja eest oleks mulle näinud absurdne. Nimelt on minimalism minu jaoks seni põimunud keskkonnasäästlikkusega, kuid näen üha enam, et mõneti on need kaks omavahel konfliktis. Mõistagi oleneb palju sellest, kuidas oma tarbetute asjadega ringi käia – kas saata need uuesti ringlusesse ja ümbertöötlemisele. Kuid kui mul on üle jupike villapõhjukatest (ok see on veel palju absurdsem kui kalender) või katkine segisti, siis suure tõenäosusega leiab see parema kasutuse DIY-projektis.
  2. tarbitaks asju, mis on minu arvates väärt tarbimist ja ühel või teisel põhjusel paremad alternatiivid teistele toodetele. Kohati tunnen, et minu “pereblogi” on muutumas reklaamblogiks, aga kuna me kõik tarbime, siis ma ei tea, kas see on tingimata halb – mina ise olengi blogide puhul huvitatud pigem kvaliteetse/keskkonnasäästliku/tervisliku/muidu hea toote või teenuse soovitustest, sest see on midagi, mida ma saan oma ellu praktilisel moel rakendada. Lisaks võib ühe väärt toote soovitus ära hoida mitu halba ostu ja see on hea nii mitmel eri moel.

Küll aga taipasin nüüd, et tegelikult on ju ka erandeid: kui tegu on mõne mu tuttava blogijaga, siis tema igapäevaelu ja muidu mõtted huvitavad mind vägagi. Argipäev on minu enda jaoks nii argine, et see tundub igav, aga äkki kellelegi teisele põnev lugeda? Nii tundsingi, et küsiks, mida teie siin lugeda/näha tahaksite? Rohkem Leevi Mariest, minust endast, meie perest tervikuna või hoopis kristlusest, kunstist ja DIY-projektidest, ökoemmendusest? Kas klassikaline beebiblogi formaat, kus kirjutatakse lapse ja iseenda kasvamisest ning sellega kaasnevatest muredest-rõõmudest, oleks midagi, mis huvi pakuks? Oleksin tänulik tagasiside eest (kas kommentaarides või mulle postkasti). Ka antud postitus on minu standardite järgi päris mõttetu, aga tulevase mõttekuse nimel ma selle siiski valmis kirjutasin 🙂

Advertisements

4 thoughts on “?! ehk blogimisest

  1. Kirjuta sellest, mis sul parasjagu peas on. Eriti kui mõni mõte on seal juba mõnda aega, nii et oled jõudnud järele mõelda. Kuhu see sind viinud on või kuidas see asi kulgeb.

    Kui ma kunagi arutasin oma igasugu muresid ja rõõme Jaanaga, sõbranna ja üleaedsega, kellega lähestikku oma lapsi kasvatasime, siis venisid need arutelud pikkadeks juttudeks ja kui tekkis küsimusi, siis arutasime läbi, mismoodi toimida, ja andsime vastastikku nõu. Paljude asjade kohta tuli uurida kirjandust või internetti või küsida järele vanematelt või teadjamatelt inimestelt.

    Läbi sai räägitud ja uuritud palju asju, ja ikka sai neid võetud erinevate tunnetega. Et mis on tähtis, mis on vähem tähtis, mida teha, mida tegemata jätta, missugust suunda võtta. Millised probleemid võivad olla ja tulla, ja kui, siis kui tõenäolised need on? Millele pöörata oma tähelepanu? Millest hoolida rohkem, mis jätta kõrvale, mille poole püüda ja millele mitte nii palju jõudu raisata?
    Mis on oluline ja mis mitte? Kuidas ühendada elu nautimise rõõm selle kaitsmise ja arendamisega? –

    Nii mõeldes tuleb välja, et inimene lakkamata mõõdab ja hindab seda, mis on ta ümber, kuidas ta sellesse suhtub, kuidas end seal tunneb ja mismoodi sellesse sekkub – mida ümber paigutab, kuhu suunda hoiab. Ehk siis tasakaalukas liikumine, mis püüab arvestada võimalikult paljusid asju, aga mitte kõike; mis midagi maha ei maga, aga ka üle ei paisuta. Keskendub käesolevale, aga ei lülita end välja. On uudishimulik ja naerab enda ja teiste veidrusi. Ei unusta lõbu ja lubab endal ka niisama olla.

    Arvasin siis, et peaksime tegema rubriigi “Sõbranna annab nõu”. Tore oleks praegu seda lugeda, ja nii mõndagi kasulikku on ununenud. Eks nõnda on ka teadmiste ja sündmuste jagamisega, et suuremal osal on vaid hetkeline väärtus, ometi tulevad sealt ka põhitõed ja -väärtused.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s