“Unekool” meie moodi 1.osa

Processed with VSCO with s3 preset

Kibelen jagama, kuidas oleme viimaks jõudnud sammukese lähemale rahulikele öödele. Ütlen esmalt ära, et unekooli pooldajaid ma hukka ei mõista, sest ehkki uuringud näitavad, et selle tagajärjed võivad ulatuda kaugemale kui vaid unekooli läbiviimise periood, siis kahtlemata näitavad uuringud ka seda, et kehva kvaliteediga uni on halb nii emale kui ka lapsele endale. Ise olen proovinud katsetada pehmemaid unekooli meetodeid, aga minuti järel lähen rohkem endast välja kui laps ja nii ei tulegi sellest midagi. Mõneti tekitab see minus saamatuse tunde, kuid ühtlasi tunnen kergendust, et saan last nutust säästa. Mulle näib, et üleüldse kõik väikelapsega seonduv alates vaktsiinidest ja lõpetades jalanõude valikuga on ühest küljest hea, teisest halb. Ja seegi on ühest küljest hea, teisest halb, sest nii ei teekski justkui kunagi midagi õigesti, aga samas ka valesti mitte. Küll aga näen unekooli koha pealt, et mida aeg edasi, seda rahulikumaks muutub Leevi reaktsioon ja nii olengi otsustanud ekspertide asemel teda kuulata.

Aga algusest. Leevi unega on meil alates tema sünnist mure olnud ja seda sõna otseses mõttes, sest juba esimesel ööl, mil kirjade järgi peaks vastsündinu pikka magusasse unne vajuma, oli meie Leevi tunde üleval, et seda kummalist maailma uudistada. Kes siis pärast 26-tunnist sünnitust magada tahaks, eks. Tegelikult ei olnud mul ärkvel olemise vastu midagi, sest laps ise oli nagu unenägu, aga teisel ööl, mil see väike vastsündinu polnud kuidagi nõus tissist lahti laskma ja mina vastsündinud emana ei julgenud niimoodi magama jääda, mõtlesin, et ap-pi millal see kaks nädalat ükskord läbi saab, et võiks perearsti juures kontrollkaalumise ära teha ja ei peaks enam teda iga kolme tunni tagant toitma. Õnneks ma ei teadnud, et need unetud ööd jäävadki kestma ning pärast aastat ja nelja kuud ei saa ma ikka veel rahulikult magada.

Kuna kaalulangus oli meil tavapärasest suurem (aga see on juba omaette lugu), ei olnud Leevi selle oodatud kahe nädala möödumisel sünnikaalugi saavutanud. See tähendas omakorda, et äratasin last veel kuu hiljem iga kolme tunni järel. Kuna Leevi oli suur tissi otsas uneleja, kes võttis rahulikult ja jäi seal mõnuledes tukkuma, nägid mu ööd välja sellised: äratus ja tuli põlema – mähkmevahetus, et laps ärkvele saada – 20+20 minutiks rinnale – 20 minutit ootamist, et beebi jõuaks sügavasse unne ja saaks ta võrevoodisse tõsta. Ja vähem kui kahe tunni pärast helises uus äratus! (eelnevast perioodist, mil selle aja sisse pidi lisaks mahtuma RPA valmistamine – süstlaga toitmine – pumpamine – imetamistee – soe kompress ma parem ei räägi). Endast oli kahju, aga veel enam oli kahju head ööund keelata lapsele, kelle päevased uned olid vastupidiselt ööle väga rahutud (vt ka postitust B12 teemal). Tagantjärele mõtlen, et oleksin pidanud laskma lapsel hoopis välja magada, sest ehk oleks ta siis aktiivsemalt söönud ja kaalunumber kiiremini tõusnud. Leevi on siiani rinnalaps ja ehkki olen veendunud, et rinnapiim on parim, olen ühtlasi veendunud, et väljamaganud ema+laps on parim / et B12 vitamiin, mida mina enese teadmata lapsele rinnapiimaga piisavalt pakkuda ei suutnud, on parim / ja et täis kõht on parimatest parim. Rinnaga toitmine on emmede seas saanud eesmärgiks omaette, sest tegelik eesmärk läheb ju lihtsalt meelest ära, kui oled üks info ülekülluse poolt segadusse aetud nonstop karjuva imiku magamata ema. Selleks eesmärgiks on terve õnnelik laps. Ja laps, kes iga mõne tunni tagant üles aetakse ja erinevate soovituste abil ka üles jäetakse (ööjahedas toas riidest lahti, külmad käed kehale, talla alt mudida – aa sealt Leevi selle näpistamise kombe vist saigi), seda ju ei ole. Laps, kes suure nutuga keset süstlast söötmist magama jääb, sest nii hirmus uni on, seda kindlasti ei ole. Olen nii tänulik SIET-ile, kust ma sain ütlemata palju abi, kuid veelgi tänulikum olen tuttavale ämmaemandale, kes ütles, et lõpeta ükskord see pumpamine ja mine magama, küll see piim siis tuleb. Ja tuligi. OKEI, kaldusin teemast veidi kõrvale, aga see vajas ka ütlemist.

Kui viimaks öised äratused lõpetada saime, magas laps hästi, keskmiselt 5-6 tundi järjest. Ka päevauned olid pärast B12 kuuri muutunud rahulikumaks, ehkki ühest tsüklist teise üleminek ei tulnud tal iseseisvalt välja. Nelja kuu kukkudes saabus aga see kurikuulus 4 month sleep regression, millest sai 5–6–7-jne month sleep regression. Laps ärkas umbes tund-poolteist pärast ööunne jäämist, magas siis parimal juhul kolm tundi ja edasine graafik kuni hommiku saabumiseni oli päris hektiline. Kindel oli ainult üks (või kaks): tissid! Rinna otsas uinus laps kiirelt ja ka mina harjusin nii magama, mistõttu harjus Leevi meie voodiga. Üritasin teda küll pärast sügava une saabumist võrekasse tagasi tõsta, aga kuna Leevi oli nüüd juba suurem, virgus ta varasemast kergemini ja temale ei meeldinud see mõte teps mitte. Sedasi hakkaski Leevi kaisubeebiks, sest näis, et vastasel juhul ei saa magada ei mina ega tema. Kõik on aga muutumises ja mõne aja möödudes tajusin, et kui varem aitas rind tal uinuda, siis korraga see pigem takistas magamajäämist – seda nii ööunne minekul kui ka keset ööd ärgates. Samas otsis ta rinda aina järjepidevamalt, ärgates keskmiselt 10 korda öö jooksul (vahel 5, vahel ca 20!) ja nii oli ta tihti kogu öö vältel poolunes, korraks suigatades ja siis jälle rinda nõudes, ent suutmata sellega sügavasse unne jääda.

Ja ühel (tol hetkel mitte kuigi) kaunil päeval tundsin, et meile kõigile aitab. Resoluutselt panin selga oma kõige paksema maavillase kampsuni ja otsustasin, et nüüd jääb see laps minu süles ilma rinnata lõunaunne. Kaisutasime voodis, tuiasime mööda tuba unelaulu saatel ringi, kaisutasime veel ja pärast umbes tunniajast norutamist ja jorutamist saingi Leevi magama kõnnitud. Nägin, et tohutult palju lihtsam on lapsele nn unekooli teha, kui ta juba kõnet mõistab. Klassikalised unelaulud ajavad ta lausa vihaseks, kuna taipab hästi, et need on unelaulud, aga unne minnakse ju ometi eranditult tissiga – kamoon, emme! Suuremale lapsele saab aga laulda hoopis duši all vee puristamisest ja kakavatest naabrikoertest ja suurest liust roosal kelgul ja musträstast, kellele vanaisa süüa viib ja arvuti taga klõbistavast allo-allo tegevast issist ja – kõikvõimalikest lapse lemmikasjadest. See, et ma ta süles magama suutsin laulda, oli mu jaoks nii ajalooline sündmus, et mäletan selgelt isegi seda, kuidas varjud sel pärastlõunal toas langesid. Veel suuremat hämmingut valmistas mu jaoks aga saabuv õhtu, mil pärast uinutavat tissitamist pimedas toas Leevi sülle võtsin ja tema pani vastuseks oma pea mu õlale ning jäi kohe rahulikuks ja peagi magama. Sealt oli täitsa lihtne asi üle võtta Leevi issil ja üsna pea nägid meie õhtud välja sellised, et mina andsin pimedas magamistoas mõne aja rinda, aga varsti hakkas Leevi monitori hõikama “iss-iss”. Kui issi saabus, algas kombekohaselt suur kisa, ent see vaibus otsekohe, kui mina ära läksin ja laps sai issiga aknale minna, et kuule head ööd lehvitada või langevat lund imetleda. Siis pimenduskardin ette ja – peagi jäi Leevi issiga paremini magama kui minuga. Meie tegime endale voodi üles kõrvaltuppa, sest nii ei sega meie last ega laps meid.

Alati pole issit aga kodus ja ühel neist õhtutest mõistsin pärast rinna andmist, et vastupidiselt tugevale issile ei suuda mina selle kümne kiloga enam mööda tuba ringi marssida. Sellised pahurad lootusetuse momendid on teinekord need kõige produktiivsemad. Heitsime voodisse pikali, rääkisime “pikujuttu”, mida saab rääkida ainult siis, kui laps pikutab ja seejärel jäime kuulama, kuidas autod sõidavad ja kutsud hauguvad. Neid autosid kuulasime tüdimuseni (kuskil poolteist tundi) ja sinna sekka ka Leevi nutujorinat, kuni korraga kuulsin hoopis kummalist kolinat, mis mind ehmatas. Ütlesin Leevile nagu suurele inimesele, et ” oota ole korra tasa” ja tema jäigi kuulatama – ning kogemata magama 🙂 Hiljem ärganud, andsin talle tissi asemel vett. Seda on lihtsam öelda kui teha, aga meie puhul toimivad näiteks tilaga kann ja spordikorgiga pudel. Olen lugenud arvamusi, et neerudele pandava koormuse tõttu ei tohiks vettki anda, aga kuna mul endal on kombeks öösel juua, siis ei tundu õiglane seda lapsele keelata. Vahetasime mähkme ja jutustasime ja laulsime ja sättisime tema kaisukale Loonale tekki peale ja olime mõlemad sellest kõigest juba päris väsinud, aga lõppude lõpuks jäi ta ka keset ööd tissita magama. Muide, mähkmevahetus ja jootmine jäävad meil ära juhul, kui on näha, et laps on kaissu saades valmis otsekohe uuesti uinuma. Imearmas oli kogu asja juures see, et kuna ma rinda ei pakkunud, näis ta otsivat lähedust muul kujul ja ei jõudnud mind ära musutada-kaisutada.

Järgmisel õhtul ööunne minnes oli asi juba päris selge. Panin jälle ette plaani autosid kuulama hakata, mille peale keeras Leevi mulle selja, et ta kaissu võetaks. Kui viie minuti pärast lõpuks üks auto tuli, tudus tema juba oma õndsat tudu – nii võrreldamatult palju kiiremini kui rinna otsas! Ja kui ma ütlen õndsat, siis ma mõtlen täiega õndsat: paaritunnisest magamisest sai mõne päevaga 6 tundi, 8 tundi, 9 tundi und järjest?! Oli küll hommikuid, mil ta ärkas kl 7 asemel juba 5 ajal, sest tissiga und pikendama polnud ma nõus, ent tõenäoliselt oli ta puhanum kui varasema korralduse juures. Lootsin, et selle liiga varase äratuse korrigeerib kas aeg või regulaarsema päevakava teke, sest praegu toimub meil üleminek kahelt päevaunelt ühele ja magama läheb Leevi sellest olenevalt 19–21 vahel. Kuid selleni me ei jõudnudki, sest äkitselt hakkas Leevi ärkama hoopis kell 2 öösel, kell 1 öösel – ja avastasin, et tal lõikub teine purihammas. Nii olime taas tagasi alguses. Korraga ei tahtnud ta enam midagi teada autode kuulamisest ja kui püüdsin ta rinna küljest ära saada, järgnes sellele talumatu nutt ja sedasi läksimegi unekooliga mõneks ajaks vaheajale.

Nüüdseks on möödunud nädalake või kauem ja täna otsustasin uuesti katsetada. Kuna päeval sattusime mitmel korral kuulama, kuidas lennukid lendavad ja tuli jutuks, et issi tuleb täna lennukiga Poolast, sai sellest õhtu võlusõna. Õhtune unerutiin tehtud, palved loetud-lauldud ja kuigi palju söödud ka, suutsin ära tabada momendi, mil ta oli piisavalt unine, aga mitte veel nii väsinud, et poleks nõus enam tissist loobuma ja nii asusimegi kuulama, millal see issi siis ükskord jõuab. Kui Leevil nutt peale tuli, ei öelnud ma temale midagi, sest tihti tekitab see ainult trotsi, vaid palusin kaisu Loonal hästi tasa olla, muidu Leevi ju ei kuulegi, kuidas issi põrinal lennukiga sõidab. Veel ühe nipina olen kasutanud pärast tissitamist kiiret pissitamist, sest see loob meil hea silla üleminekul söömiselt kaisutamisele. Määravaks on osutunud aga idee võtta taas voodilt maha üks külg, sest nii saab ta seal päeviti mängida ja mina teda magama pannes üle serva kallistada. Kui laps uinub, keeran lahtise külje lihtsalt vastu seina. Loodan, et nii saab voodi Leevile armsaks, sest seni on ta näinud seda kui hirmsat vanglat, kus ta hüljatult keset pilkast pimedust ärkab. Ja sealt vaatame edasi. Praegu näen järgmise sammuna seda, et kui voodist saab turvaline paik, on tema nõus seal uinuma ka juhul, kui talle käsi peale panna. Ise ootan igatahes meie unesaaga lõppvaatust juba vägaa pingsalt. Nüüd aga head ööd, sest iroonilisel kombel on kell saanud 02 öösel ja paistab, et mina vajan ka unekooli.

Processed with VSCO with s3 preset

Advertisements

2 thoughts on ““Unekool” meie moodi 1.osa

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s