Haprus ja vaprus

Processed with VSCO with s3 preset

Hiljuti sattusin ma The Small Folk Instagrami kontole, kus oli pilt konto omaniku äsja lahkunud pisipojast. Tema 4ndaks sünnipäevaks toodi kokku igasugu nänni, muu hulgas pisike kummipall, mis ta lämmatas. Sellele eelneval fotol on poiss äsja uue ägeda voodipesu saanud ja ema kirjutab, et see pole vist päris normaalne, kui elevile üks voodipesu ta ajab – midagi nii argist ja tavalist ja äkitselt ––– Mind pole pikalt ükski lugu nii puudutanud ja nüüd, kuu hiljem, elan jätkuvalt sellele perekonnale kaasa. Kui habras on ühe väikese inimese elu! Lipsame eneselegi teadmata võimalikest õnnetustest igapäevaselt mööda ja valdavalt ei peatu mõtlema, kui õnnistatud me oleme. Kuni juhtub midagi väga napikat või väga ehmatavat, nagu juhtus meiega nädal tagasi. Kaks korda. Päeva jooksul.

Meie magamissüsteem on lapse öise ärkamise tõttu seatud nii, et osa ööst magan ma kontoritoas oleval madratsil mehe kõrval ja teise osa magamistoas oleval madratsil lapse kõrval. Ühel hommikul kell 6 arvas Leevi aga, et nüüd tahaks tema ka issi kaissu. Viskasime kontoris magava issi kõrvale pikali ja hakkasime “hommikust sööma” ehk siis hommikut tissitamisega veidi edasi lükkama. Ja korraga algas täiesti halvatuks ehmatav kolin! sest minule sadas kaela puidust voodiraam – algul üks külg, siis teine –, mis juba pikki kuid oli stabiilselt seina najal seisnud. Sain paraja obaduse vastu pead, aga poleks uskunud, et sinine silm mind nii väga rõõmustab, sest kui mõelda, et raam oleks võinud langeda kaela mu sügavas unes mehele või rinnal olevale lapsele, siis ma parem ei mõtle. Viimasest jäi puudu nii vähe, et ma tänan lihtsalt Jumalat ja ka Leevit, kes instinktiivselt minust kaugemale tõmbus. Leevi ehmatas väga, aga olime just mõni päev enne seda sõbrannaga arutanud, kuidas sellistes olukordades käituda ning kui minu esimene reaktsioon oli tähelepanu millelegi muule juhtida, siis hetke pärast seletasime talle hoopis täpselt ära, mis juhtus ja pärast seda ta sellest enam juttu ei teinud.

Päev läks edasi ja rõõmustasime õnneliku õnnetuse üle – kuni õhtu uue tõi. Panime Leevi vankrisse teist uinakut tegema, ise rahul, et laps tavalisest kauem magab, ehkki natuke kripeldas, kas kõik on ikka korras. Mõne aja möödudes ajasin ta siiski üles, et õhtust süüa ja voodisse ööunne minna. Kui ta kategooriliselt toidust keeldus, panin selle väsimuse arvele ja Leevi magama. Lapse vanaisa kordas aina, et täna öösel me ei maga, aga mina isegi ei kaalunud varianti, et Leevil midagi viga võiks olla, sest palavikku ei paistnud olevat ja pealegi olid meil järgmiseks päevaks suured plaanid. Tekkis kohe trots ja tahtmine silm kinni pigistada, mitte pabistada ja asju välja mõelda. Hiljem saatsin siiski mehe magavat last kraadima, aga kuna temperatuur oli jätkuvalt normis, võisin rahuliku südamega samuti magama jääda. Pooles tunniks.

Siis ajas Leevi mind üles ja siinkohal mõtlen ma, kui kurb oleks, kui laps oleks karmilt unekoolitatud ja teaks, et tal pole mõtet emmet hüüda, sest emme nagunii ei tule. Aga mina läksin ja kui olin saanud tema kõrval veel pool tundi magada, ärkasin lapse kõõksumise peale, sest ta oli okset kurku tõmmanud ja polnud suuteline hingama. Kiiresti laps kõhuli ja nii ma ööseks üles jäingi. Leevi oksendas kokku viiel korral, palavikku aga ei tõusnudki. Kui ta ärkas, oli nii hirmus vaadata, kui hirmul laps ise oksendamisest oli. Rääksime aga jälle lahti, mis viga on ning palvetasime, et “köh-köh-okse” ära läheks ja õnneks läkski. Edasised päevad oli tal kõht korrast ära ja isu mitte mingisugust, niisiis ei jõudnud ma ära rõõmustada, et Leevile jätkuvalt rinda annan, sest rinnapiim oli ainus asi, mida ta isukalt sõi.

Mida ma enda juures lapse haiguse vältel märkasin, oli see, et õppisin teda varasemast rohkem nägema eraldiseisva isiksusena. Ja seda, kui piinlikult palju olen harjunud teda kontrollima. Näiteks pidi tema otsustama, kui palju või vähe süüa, et paha ei hakkaks; kas olla pikali või tammuda nuttes ringi, et iivelduselt mõtted ära saada; mis asend võtta, et kõht haiget ei teeks. Tundsin end abituna, aga uhkena lapse üle, kes haigusega nii vapralt toime tuli. Sel moel kontrolli loovutamine on ühtlasi nii vabastav. Samamoodi vabastab kontrolli andmine Jumalale. Emadena on meie kätes palju, aga ometi vähe, sest – kristlane või mitte – nii palju on väliseid jõude, mida meie kontrollida ei saa (liiklus, kukkumised, kukkuvad voodiraamid). Ja kui üks variant on järgmist päeva alustada ärevusega, et mis täna silma siniseks või hinge kinni lööb, siis võrreldamatult parem on hingata sisse ja välja ja öelda, et bring it on, küll kõik laabub.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s