Et mälestusi mäletaks

Processed with VSCO with c3 preset

Kui Leevi esimest korda mulle otsa vaadates naeratas, läksid mul silmad märjaks. Nüüd võin igal hommikul seda naeratust näha – “maailma kõige ilusamat hambutut naeratust,” nagu Kaarel ütleb. Ärganud, tõstab ta esmalt pilgu oma kätele, justkui veendumaks, et need on ikka alles ja käivad vanaviisi kokku. Ja kui siis talle silma vaadata, ilmub Leevi näole see suur õnnis naeratus. (4-kuune Leevi Marie)

Processed with VSCO with c3 preset

Leevi 1,5 a sünnipäeva puhul lappasin meie Beebiraamatut. Minu arust võiks midagi sellist igal värskel emmel-issil olemas olla, meeldib kirjutada või mitte. Ma ise pidasin alates 12. eluaastast päevikut ja lõpetasin kirjutamise aasta-paar enne Leevi tulekut, seega on ühest küljest hirmus kurb, et tema esimene aasta jäi kirjas jäädvustamata, kuid teisalt oskan vähest kirjapandut rohkem hinnata. Minu soovitus on, et ärge oodake kirjutamiseks aega, mil saate rahulikult mõneks tunniks maha istuda ja need kõige õigemad sõnad leida, vaid kirjutage millal iganes ja millest iganes, sest sellist ideaalset reflekteerimise momenti vähemalt meie lapse esimese eluaasta sees ei jõudnudki. Ja teinekord tulevad need kõige siiramad ja armsamad mõtted nimelt möödaminnes või magamata olekus, mitte kirjutuslaua taga pastakat imedes.

Võtsin magava Leevi endale kaissu, mõeldes, et ta peaks kogu öö kellegi kaisus magama, ta on ometi nii armastatud. Kuidas ta sedasi üksi magab, kui meie Kaarliga kaisutame. Vahel on sellised iseäralikud selginemise hetked, mil mõistan, et ta pole eeskätt beebi, vaid päris ehtne inimene – samasuguste tunnete ja tajumustega nagu minagi. Kui me Kaarliga musitame, tuleb ta meie juurde, paneb silmad kinni ja lauba vastu meie nägusid, sedasi vaikselt nunnutades. Siis püüab samuti musi teha, ajades suu pärani või võttes sellega ninast kinni. (9-kuune Leevi Marie)

Processed with VSCO with c3 preset

Aeg-ajalt meenub midagi, mis oli varem Leevile nii omane ja pean nentima, et kõik need imearmsad asjad kaovad järgemööda, asendudes uutega. Näiteks pole ta ammuilma pärast aevastust endale “terviseks” soovinud ega üleni värisedes “vägevat jõumeest” mänginud. Kes teab, see teab.

Leevi on väga emotsionaalne sööja: ohib-ähib ja kasutab mõnulevat väljendit “mhmhhh” – sedasi venivalt nagu suur inimene. Kui jutustab, ajab silmad suureks, kergitab kulme ja torutab kergelt huuli, käsi samal ajal üles-alla käies. (2–3-kuune Leevi Marie)

Processed with VSCO with c3 preset

Ka seda blogi/Instagrami kontot pean paljuski selleks, et ajendada end rohkem märgatut jäädvustama. Kõike jäädvustada mõistagi ei saa ja pole vajagi (alles äsja viskasin ahju mitukümmend teismeea päevikut, mida ei viitsinud suure mahu tõttu läbi lugeda), aga olen veendunud, et ehkki fotod on ilusad ja videod põnevad vaadata ning söögi-kaalu-arenguandmed lapsele kui tulevasele lapsevanemale huvitavad uurida, siis miski ei asenda kirjutatud sõna sellest imelisest esimesest eluaastast.

PS! Tegu pole sponsoreeritud postitusega.

Advertisements

One thought on “Et mälestusi mäletaks

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s