Eesti Blogiauhinnad: hääletamine + auhindade jagamisest

haaletamine2018-1 (1)

EDIT: Ei hakka eraldi postitust tegema, vaid edin vanemat hääletuseteemalist postitust.

Ehkki lõpetasime alles laupäeva pärastlõunal kodukohviku lammutamise ja pakkimise, otsustasin võtta õhtu ja sõita Tallinnasse blogiauhindade jagamisele. Kuigi olin mõelnud, et selle puhul on ehk põhjust midagi selga osta, siis tegelikkus kujunes üsna erinevaks. Koju saanud, tegin kiire kohvi, võtsin kõrvale külmad skonnid, kaisutasin last, kes polnud mind mitu päeva õieti näinudki ja duši alla minnes rõõmustasin, et üleeile sai vist pead pestud, saab ka selleta. Selga õe kleit ja õlale tema kott ning jalga teise ringi kingad. Make-up by me – värisevas bussis teel Tallinna ja mitme aasta eest ma need meigitarbed ostsin, seda ei suuda enam meenutadagi mitte. Selle põhjal võib küll nüüdseks öelda, et tegu on pere- ja beebiblogija kategooriaga.

Õhtust endast. Lugesin äsja ühte negatiivset vastukaja, aga – võib-olla eelmise aasta arvustustest tingituna – näib mulle, et justkui ei julgetagi rahul olla, sest keegi teine ju pole. Mina olin. Läinud aasta üritust tabas karm kriitika ja ehk ei olnud seetõttu mu ootused kuigi kõrged, aga nii ei pidanud ka pettuma. Normaalne toit-jook, normaalne töötuba, normaalne lavakujundus, normaalne üllatusesineja. Ja mitte küll normaalne, aga värvikas õhtujuht. Ainsa märkusena tooks välja selle, et kuna auhindade jagamine loob hea platvormi sarnase suunitlusega blogijate omavahelisel tutvumisel, siis oleks võinud korraldada midagi, mis seda toetaks. Nt diskussioonid koostöövõimaluste arutamiseks, konstruktiivseks kriitikaks ja niisama kontaktide vahetamiseks.

Kui suudan järgneva aasta jooksul lõpuks mõne uue postituse kirjutada, kandideerin äkki lausa uuesti!


Nagu oh kui palju muuga, olen ka Eesti Blogiauhindade (EBA) hääletusest teavitamisega jäänud viimasele minutile. Hea küll, see oli väike liialdus – viimasele päevale. Tunnistan, et otsustasin EBA-s osaleda eelkõige põhjusel, et see näis mulle hea platvorm, mille kaudu lugejateni jõuda. Sest ehkki ma blogin ja instagrammin paljuski selleks, et motiveerida iseennast tegutsema ja jäädvustama, on hea teada, et see jõuab inimesteni ja motiveerib omakorda kedagi teist. Blogitakse ikkagi selleks, et rikastada teiste elu väärt info või mõne mõttega, mis tekitab äratundmisrõõmu ja hääl/like/follow pole mitte eesmärgiks, vaid kinnituseks: kellelegi läheb korda, et oma aega ja jõudu panustad.

Kuigi praeguseks on üsna selge, et minu blogi kuulub pere- ja beebiblogide kategooriasse, siis registreerides ei olnud ma veel kindel, mis suuna see võtab ja nii ei jäänudki üle muud, kui registreeruda uue tulijana. Oleksin väga tänulik, kui Sa annaksid mulle TÄNA oma hääle SIIN, “aasta uustulnuka” ehk esimese kategooria all (minuperejamuud.wordpress.com). PS! Igas kategoorias valima ei pea, seega võid hääletada ka vaid ühe all. Ühes kategoorias saab valida kuni 3 lemmikut, aga ei pea. Lihtsustatult: kui tahad lihtsalt mulle hääle ära anda, aga asja süveneda ei jõua, saad seda teha, aga soovitan siiski pilk peale heita ka teistele. Allpool tutvustan mõne märksõnaga ka oma lemmikuid.

Miks hääletada minu poolt? Et ma üleüldse blogimisega alustasin ja seda erinevates allikates jagada otsustasin, on tegelikult olnud suur hüpe üle oma varju, sest niipalju kui ma ennast mäletan, pole ma kunagi “ennast” mingil moel promodo tahtnud. Põhjuseks ikka see, et äkki keegi ei pea seda või teist piisavalt heaks – mind piisavalt heaks. Lapsena peitsin ma kunstiringis joonistusi käega, noore täiskasvanuna vastasin igale komplimendile, et ah ei see on juba vana. JNE. Aja jooksul olen mõistnud, et valdavalt on inimene hõivatud iseendaga ja keegi ei märka-mäleta seda kohmakat lauseehitust või seda punni või seda hilinemist, aga seegi nõuab pidevat meeldetuletamist.

Küll aga tundsin blogi alustades, et astuks sammu edasi ja nii tegin koheselt ka Facebooki lehe (nagu oleksin suure lugejaskonnaga blogija) ja siis hakkasin Instagramis ingliskeelseid captioneid panema (nagu mul oleks arvestatav kogus ingliskeelseid jälgijaid) ja siis otsustasin EBA-st osa võtta (nagu mul oleks mingi võimalus võita). Siia vahele võib lisada veel mitmeid pisikesi samme, mis näisid mulle endale lõpmata tobedad, aga selle poole aasta jooksul on  need sammud toonud mind punkti, kus mul ei teki enam tõrget neid asju teha. Ja sellega kaasnevalt ka paljut muud erinevatest valdkondadest. Katharine Hepburn on öelnud, et “Mina kardan kogu aeg. Ma lihtsalt teesklen, et ei karda”, ja minagi olen nüüdseks kogenud, et kui mõnda aega teeselda, saab teesklusest tegelikkus ja kartus kaobki ära. Keegi targem oskaks seda äkki põhjendada aju neuronitevaheliste ühenduste abil. Igal juhul päris rõõmustav ja vabastav kogemata-eksperiment kukkus sellest väja.

Aga hääletusest. Kuna ma ise suur blogilugeja (ja viimasel ajal paraku ka -kirjutaja) pole, siis on peaaegu et kõik kandidaadid mu jaoks uued.  Blogimaailm on nii avar ja visuaali haarab palju kiiremini kui teksti, mistõttu mina panen palju rõhku nimelt sellele – ja nii lähtusin ka häälte andmisel esmamuljest (eriti, kuna kammisin läbi 100+ blogi) . Mõne puhul oli kirjastiil või ülim emotsionaalsus see, miks hääl andmata jäi. Samuti oli blogisid, mis sulgusid, kui nägin, et väärtused on kardinaalselt erinevad ja tekkis lihtsalt inimlik tõrge süveneda. Mõni lihtsalt ei kõnetanud, sest on suunatud teisele sihtgrupile. Pean tunnistama, et valdavalt lugesin vaid ühte-kahte postitust (lemmikutelt loen edaspidi rohkemaidki), aga eriti hakkasid silma järgmised:

Vali oma lemmikud välja. Hääletada saab tänase kuupäeva sees (31.05.2018)!

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s